menu

Guantšid ja konkistatsioon

Enne eurooplaste konkistatsiooni asustasid Kanaari saari pärismaalased, keda kutsuti guantšideks. Nimetus on omane just Tenerife aborigeenidele, kuigi selle all peeti silmas kogu arhipelaagi rahvaid, kes sarnanesid etniliselt ja kultuurilt Põhja-Aafrika berberitele. Enne Kastiilia krooni alla anastamist ei eksisteerinud Kanaaridel poliitilist ühtsust, vaid kõigil saartel elasid erinevad hõimud, keda valitsesid kuningad. Saarte vahel puudus igasugune kontakt, kuna pärismaalased ei tundnud meresõidukunsti. Tänaseni pole täpselt teada, kuidas sai alguse saarte asustamine, kuid ollakse arvamusel, et tõenäoliselt toodi rahvad siia Põhja-Aafrikast foiniiklaste või roomlaste poolt. Varaseimad märgid annavad põhjuse arvata, et see leidis aset III-I sajandil eKr, kuid on ka oletusi, et see võis ulatuda V sajandisse eKr. Kõige varasemad leiud osutavad, et Kanaaride arhipelaag oli asustatud kahes faasis – kõigepealt berberite kultuuri jõudmine saartele, mis toimus V-I sajandil eKr. ja seejärel romaniseerunud berberite jõudmine Lanzarotele, Fuerteventurale, Gran Ganariale, El Hierrole ja Tenerifele I sajandil pärast Kristust. Saare elanikud omasid Aafrika mandrilt kaasatoodud oskust kasvatada kitsi, lambaid ja sigu, keda saatsid suured koerad (canis lupus ladina k.), millest pärineb saarte üldnimetus Canarias. Kuigi koerte peamine funktsioon oli loomade valvamine, kasutasid pärismaalased nende liha ka söögiks. Põllumajandus seisnes peamiselt nisu ja odra kasvatamises, mis on veel tänapäeval Kanaari saarte traditsioonilise Gofio põhikomponentideks (eestlasele kamajahu meenutav). Toidulauda täiendasid puuviljad ja rannavetest püütud mereannid ning vähesel määral peeti ka jahti. Guantšid elasid koobastes ja kasutasid lihtsaid kivist tööriistu. Neil oli oma religioon, kunst, keel ning nende riigid koosnesid alamast ja valitsevast klassist.
Kanaaride esimesed teadaolevad asukad guantšid olid pikka kasvu, heledate juuste ja siniste silmadega rahvas, meenutades välimuselt põhjamaalasi. Kuna niisugusena kirjeldas Platon atlante, peavad nii mõnedki just Kanaari saari kunagiseks Atlantiseks.


Konkistatsioon

IV sajandil leidis aset Kanaari saarte taasavastamine, kuid seekord eurooplaste poolt. Esimestena jõudsid saartele mallorkalased, portugallased ja genovalased. Sellega algas eurooplaste ekspansioon Atlandi ookeanil, millele pani punkti Christoph Kolumbuse Ameerika avastamine. Peamiseks motivatsiooniks Kanaaridele reisi ettevõtmisel oli Kesk-Aafrikast leitud kuld. Teadaolevatel ülestähendustel jõudis Lanzarotele esimesena genovalane Lancelloto Malocello 1312.aastal. Seejärel saabusid saartele Kastiilia krooni alla kuuluvad mallorkalased, kes pidasid end uuteks saarte isandateks aastatel 1350-1400.

Saarte konkistatsioon sai uue tempo 15. sajandil, mil Lanzarotele jõudsid normandlastest meresõitjad Jean De Bethencourt ja Gadifer De La Salle. Kuigi Bethencourt oli Kastiilia kuninga vasall, toimus nende reis saarele isiklikul initsiatiivil. Kõigepealt alistati vähemasustatud saared – Lanzarote, Fuerteventura, La Gomera ja El Hierro ning 1477.aastal kindlustasid Katolikud Kuningad* oma ülemvõimu kõigil saartel, kaasaarvatud Gran Ganarial, La Palmal ja kõige lõpuks ka Tenerifel, mis vastupidi oodatule ei läinud lihtsalt. Mitmest lahingust kuningavägedega väljusid guantšid võitjatena. Alles aastal 1495 vallutasid Hispaania väed guantšide viimase tugipunkti, Taoro kuningriigi, mida valitses Mencey Bencomo ja 25. juulil 1496 sõlmiti Tenerifel pärismaalastega vaherahu (Paz de Los Realejos).

*Katolikud Kuningad – tiitli andis Kastiilia kuningale Fernando II-le ja tema naisele Isabel I-le 1496. aastal paavst Alejandro VI Ibeeria poolsaarel katoliikluse kindlustamise ning Ameerika avastamise eest.


galleryapart

© 2012-2023 TenerifeSiesta. All Rights Reserved.