languages
menu

Kanaari mänd

Suuri ja eakaid puid peetakse ajaloo tummadeks tunnistajateks. Ka on olnud rahvastel oma püha puu, milleks eestlastel on tamm kui pikaealisuse ja püsivuse sümbol, kanaarlastel aga El Hierro saarel Garoé ning arhipelaagi teiseks selliseks on Kanaari mänd - Pinus canariensis.

Kõige vanemad andmed Kanaaride männipuust pärinevad meie ajaarvamise algusest. Rooma loodusuurija on üles tähendanud, et saartel leidub ohtralt käbipuid. Atlandi saarte taimestikku võrreldi Euroopas esinevate liikidega ja leiti Kanaari männi fossiile mujalgi kui saartel.
Tollal kui Kanaari saared alistati Hispaania krooni alla 15. sajandi lõpus, oli saarte taimestik veel küllalt rikkalik. Saarte kaugus mandrist kaitses ennemuiste ja kaitseb ka tänapäeval inimese mõtlematute tegude eest neid erilisemaid ja haruldasi liike. Siin ookeani keskel on kasvanud tuhat aastat vanu puid, millel on täiesti oma, haruldane «nägu». Neist puudest on kirjutatud aastasadade jooksul saart väisanud meresõitjate kroonikates, nende puude lehtede varjus on jalga puhanud nii pärismaalased guantšid kui vallutajad ja nende samade puude varjus puhkab väsinud matkaja veel ka täna.
Üheks neist on Icodi mänd - Pino del Buen Paso, mis kasvab Orotavast Buenvistasse kulgeva tee ääres. Kastiillased pidasid seda omal ajal pühaks puuks ning ristisid selle El de los Realejo-ks. Teine nende poolt pühaks puuks ristitud mänd oli El Pasos (La Palma) nimega Pino de la Virgen. Selle puu okstest «leiti» omal ajal saare tähtsaim püha neitsi - Virgen del Pino. Ka Gran Canaria Terori kaitsepühak «leiti» männipuust. Arvati, et iidsed puud omavad maagilisi jõude. Seega pole ime, et neis hakati nägema Püha Neitsi ilmutusi.
Metsa mõtlematu hävitamine sai alguse uute vallutajate toodud tsivilisatsiooni kõrvalnähuna. Näiteks Hispaania kuninga Filip II käsul 16. sajandil ehitatud laevastiku, «võitmatu armaada», ehitusmaterjaliks oli just Kanaari mänd.



Kanaari mänd
Kanaari saarte mänd, Pinus Canariensis, on Kanaari saartel kõige levinum puuliik. Seda kohtab pea kõigil saartel välja arvatud Fuerteventura ja Lanzarote. Silmatorkavad männikud on Tamadaba ja Pajonales el Inaguas (Gran Canarial), La Esperanza ja Icod (Tenerifel), El Pinar (El Hierrol) ja La Caldera de Taburiente, Cumbres del Norte ja Cumbres del Sur (La Palmal). La Gomeral kasvab mände Roque de Agando lähedal ja Vallehermosos. Varasematel aegadel oli männimetsi rohkem, kuid asulate laienemisega need hävisid nagu näiteks metsad Granadillas ja Aricos (Tenerifel) ning El Paso La Palmal ja San Bartolomé de Tirajanas (Gran Canarial).

Kanaari männi teaduslik nimi pärineb norra botaanikult Christer Smithilt 1800ndate algusest. Smith oli ka esimene, kes kinnitas, et tegemist on eraldi puuliigiga.
Pinus Canariensis kasvab saarte põhjaosas 1200-2000 meetri ning lõunaosas 500 kuni 2000 meetri kõrgusel. Nende kasvuala «ülempiir» eraldub silmale selgelt kui sõita näiteks Las Cañadasesse kulgevaid teid pidi kuni 2000 meetri kõrgusele merepinnast.
Mänd kasvab alguses aeglaselt, kuid viiendal aastal kasv kiireneb. 30-aastaselt on mänd 15-20-meetri kõrgune, misjärel puu kasv aeglustub ja 75-aastasele puule kõrgust enam ei lisandu. Keskmiselt jääb Kanaari männi kõrguseks 30-40 meetrit ning läbimööduks 2,5 meetrit. Seejärel võib puu aja jooksul veidi küll ehk «juurde võtta» ja elada sadu aastaid.
Kanaari mänd on vastupidav metsatulekahjudele ning on visa põlema, kuna sel on paks koor, mis kaitseb puud ka kahjurite ja mädanemise eest. Puukoore all elutseb küll ämblikke ja mardikaid, kuid neid tarvitab suur-kirjurähn toitumiseks. Rohke männivaik aga kaitseb koorealust. Puust saab eriti vastupidavat ehitusmaterjali, mis tõsi, rohke vaigu tõttu, sütib kergelt. Kanaari mänd võib metsatulekahju korral põleda süsimustaks, kuid juba mõne kuu pärast kasvavad puule väikesed okkatutid ning tasapisi ka uued oksad. Kanaari mänd on taimeriigi omamoodi Fööniks. Kui puu on «lihav» ja tihe, siis tulekahju üleelanuna jääb see sihvakaks.

 

Okkad

1900ndate alguses võeti saartel väga palju metsa maha. Asemele istutati Põhja-Kaliforniast toodud kiiresti kasvavad Monterrey männid. Ühtäkki aga märgati, et veevarud hakkasid vähenema. Alles siis mõisteti, et Kanaari männi 30 cm pikkustel okastel on vee kogumise seisukohalt suur tähtsus. Monterrey mändidel aga olid okkad lühikesed.
Kanaaride loodus on sõltuv muuhulgas ka passaattuultest ja nendega kaasnevast pilvedega saabuvast niiskusest. Saartel sündinud männipuu on erakordne niiskuse koguja. Puu okkad on kolme kauppa pundis ning nende pikkus ja «paksus» loovad puu «lehtedele» piisava pindala, et koguda niiskust horisontaalsetest vihmasadudest. Keskmiselt kogub Kanaari mänd aasta jooksul 100, suuremad puud aga koguni 200 liitrit vett. Ootamatu vihmasaju puhul on eriti rumal joosta männi alla varju, sest see on tõenäoliselt väheseid paiku, kus võib tõeliselt läbimärjaks saada. Männi kolmeokkalised pundid ei ole sugugi ainulaadsed. Samasugust okkamoodustist kohtab ka Himaalaja männi puhul, mis aga ei ole sellele vaatamata Kanaari männi sugulane ja on lähedasem hoopis Vahemeremaades kasvavale männipuule.
Männi okastel on aga ka teisi ülesandeid. Pudenedes maha moodustavad need orgaanilised jäägid omalaadse teki puu juurtele ja hoiavad ära maapinna erosiooni. Ka valmistab selline okkavaip ette sobiva pinnase uute puude sünniks. Näiteks oli pärast vulkaanipurset just Kanaari mänd esimene taim, mis hakkas kasvama neil laava- ja tuhapõldudel.
Nagu heal lapsel, on Kanaari männi okastel mitu nime: pinocho, pinocha, pinillo, base. Männiokkaid on kasutatud põranda isolatsiooniks, patjade täiteks, väetiseks banaanikasvandustes ning kariloomade söödaks. Kõige enam levinum ja olulisem ülesanne oli okastel puuviljade pakkimisel. Banaanide pakendamisel kaeti need paberiga ning seejärel puistati peale männiokkaid. Varasematel aegadel oli saartel koguni omaette ametkond - pinocheros - mis tegeles männiokaste kogumisega. La Lagunast Las Cañadasesse viiva tee ääres võib veel tänapäevalgi kohata okkakorjajate veoautosid.

Show


Suured männid
Kroonikates jutustatakse iidsetest ja tänaseks kadunud mändidest: P.B. Webb ja S.Berhelot (1836-1850) raamatus «Historia Natural de las Islas Canarias» kirjutatakse mitmest suurest männist. La Oratava ülemisel kallakul kasvanud kunagi mänd, mida tunti nime all «El Dornajito», «El Pino de las Meriendas» ja «El Pino de la Carabela». Teiseks tuntuimaks oli hiiglaslik Fasnia mäel kasvav vana mänd. Ainult sellest ühest puust oli ehitatud terve kirik, mis hiljem tulekahjus hävis.
Suuri mände kutsutakse endiselt nimega Pino Gordo (Lihav/paks mänd) . Tenerife saarel, Vilaflorist Las Cañadasesse tõusva tee äärne mänd on üks neist. Kindlasti on tegemist väga vana puuga, kuna juba saare algasukad guantšid pidasid seda pühaks puuks. Sel Pino Gordol on kolm suurt haru, millest igaühe läbimõõt on värreldav «tavalise» männi tüvega. Kirjeldavalt infotahvlilt saab teada, et puu kõrgus on 45,12 meetrit, ümbermõõt 9,36 meetrit ja läbimõõt 2,66 meetrit. Puu on tõusnud ka rahvusvahelise «männivõistluse» tabelis liidriks. Tee teisel poolel on kaheharuline «Pino de las Dos Pernadas», mille kõrguseks on mõõdetud 56,03 meetrit ja ümbermõõduks 8,30 meetrit. Samas lähedal, Madre del Aguas kasvab aga männipuu, mille kõrguseks on 65 meetrit ja läbimõõduks 2,57 meetrit. Need puud jutustavad meile, millistena nägid välja ennemuiste saare männimetsad. Teisi «lihavaid» mände leiab Tenerifel Guia Isoras ja Majagoras. Arafo külla kulgeva tee ääres kasvav Calvario mänd elas 1700ndate alguses üle vulkaanipurske ja on elus tänaseni.


Elavad legendid
Organisatsioon nimega Bosques Sin Fronteras (Metsad ilma piirideta) on kaardistanud Kanaari saartel ühtekokku 134 haruldasemat ja tähendusrikast puud, mis esindavad 29 erinevat liiki. Raamatus esitletakse neid puid kui «Leyendas vivas» (Elavad legendid). Erinevatest liikidest on esile toodud draakonipuu (Draceano drago), Kanaari mänd (Pinus canariensis) ja Kanaari palm (Phoenix canariensis). Nende puhul on märgitud: hästi säilinud. Kuid on ka erandeid, milleks peetakse Gran Canarial kasvanud mändi - Pino de Pilancones.
Kõige enam haruldasemate puuliikide esindajaid leidub Tenerifel, ühtekokku koguni 107. Võrdluseks olgu toodud, et Gran Canarial on neid leitud kaheksa ning La Palmal vaid kaks. El Hierrol ja La Gomeral kasvab kummalgi seitse haruldast puud, Fuerteventural ja Lanzarotel aga ei ainsatki.

Haruldasemad Kanaari männid:
Tenerife: Pino Gordo (Vilaflor), El Pino Derrengado (Arico), Pino de Buen Paso (Icod de los Vinos).
La Palma: Pino de la Virgen (El Paso).
Gran Canaria: Pino de la Bruja Casandra (Casandra nõia mänd Tejedas).

1 / 5
2 / 5
3 / 5
4 / 5
5 / 5

Huvitavat

Saarest

Huvitavat

Kinnisvara Tenerifel


 

 

 

 

 

galleryapart

© 2012-2023 TenerifeSiesta. All Rights Reserved.